Campari Red Passion - Eyes Wide Shut soundtrack'ist

Täna jõudis minuni pehmelt öeldes huvitav informatsioon Campari reklaami ehk siis filmi Eyes Wide Shut soundtrack'i kohta.
Ma ütleksin, et minu alateadvus oli millekski selliseks ehk isegi valmis, aga lugedes tundsin hetkeks sellist väikest judinat mööda selgroogu üles jooksmas ; )
Aga lugege ise!

Info algallikateks: Väike Max, Lõunamaalt ja Mart, Droididemaalt
Vahendajateks: Surra ja Arlis, kah Lõunamaalt

(14:59:53) max: raul, sa m2letad 'eyes wide shut' ?
(15:01:06) max: aga ma n2gin telekast reklaami
(15:01:06) max: campari
(15:01:28) max: kus mees jookseb tsiki suunas ja ajab talle joogi kaela ja siis tegelikult on nad mqlemad opposite sex?
(15:02:15) max: seal on taustmuusika
(15:05:01) max: tead ma keerasin selle teistpidi
(15:05:19) max: see on reversed
(15:06:13) max: [27|16:06] m a r t: Play the piece reversed (from the end to beginning) and you find this incredible fact:
It is an original pray song, recorded perhaps in a ROMANIAN Greek-Orthodox church.
Well, it is in Romanian and reversed, no wonder why is not understandable. The background music is added and not reversed - after all, the romanian church is not using musical instruments.
Interesting and fascinating - My guess is that Jocelyn Pook was influenced by Gyorgy Ligeti who composed the film's background music (the one with the piano). He is romanian by origin. Just a guess.

(15:06:20) max: [27|16:06] m a r t: The bass priest says:

"God said to His disciples: `A new commandment I give to you'"

Only this appears in the song. It comes from John 13:34 and the entire sentence would read: `A new commandment I give to you, that you love one another; even as I have loved you, that you also love one another.'

(15:06:47) max: [27|16:07] m a r t: The tenor priest says:

"We still pray for the mercy, the life, the peace, the health, the salvation, the scrutiny, neglection and forgiveness of the sins of God's servants, worshipers, almsgivers, benefactors of this holy site"
[27|16:07] m a r t: Then it is repeated several times.

Judging by the text and the context it was used in the film, I suspect Kubrick knew what it meant.


Ja veel natuke infi:
Mart says: selle loo nimi oli algselt backwards priests
Mart says: see oli valmis enne filmi tegemist, mitte teda ei tehtud filmi jaoks
Mart says: filmi koreograaf kasutas seda tantsuharjutustes taustamuusikana, kuna õige polnud veel valitud, see hakkas kubrikule meeldima ja selle tõttu läks ta filmi sisse
Mart says: ja sai kuulsaks tänu filmile, mille tõttu vahetati pealkiri.

Ülemiste keskus - Õnn kauba peale...

...ehk trip Imedemaale ; )
OMG! OMG! OMG!
Kui me elaksime biitlite ajastul, siis süüdistataks selle reklaami tegijaid raudselt kahemõttelisuses a la Lucy in the Sky with Diamonds ; )
Ja Lewis Carroll'iga on nad ka minu suureks rõõmuks kokku puutunud.
Muideks, kui elu Ülemiste keskuses oleks ainult ja alati selline roosakirev kaleidoskoopiline trip, siis ma oleksin vist ostusõltlane ; )

Kohtume Ülemistes!

Reklaamiagentuuride kodukatest

Kolistasin üle paari kuu ringi reklaamiagentuuride kodukatel.
Mind on juba mõnda aega pannud imestama asjaolu, et kaugeltki mitte kõigil agentuuridel pole kodukat. MIKS? Ma ei saa sellest tõesti aru.
Minu ettekujutuses peaks reklaamiagentuuri kodukas olema nö viimase peal, et sellel ringi uidates tabaks mind igal sammul vauuuuu-elamus. Et sellest õhkuks kreatiivsust, humoorikust, värskust. Et ma saaksin aimu, kuidas need inimesed mõtlevad.
Et ma saaksin ülevaate nende tehtud töödest.
Et see ei oleks staatiline ja lingid loadiksid kiiremini, kui ühe võileiva söömiseks aega kulub.
Et info ei oleks pärit eelmisest aastast ja ma leiaksin sealt parasjagu käimasoleva reklaamikampaania teleklipid, outdoorid ja printversioonid.

Üks minu lemmikutest nende kategooriate alusel - Lowe Age

Kvalifitseerub ; )

Vaatame, kuidas nende Tele2 Ultra kõnekaardi kampaania minema hakkab...

Campari - Red Passion

Ma arvan, et võin juba praegu rahuliku südamega välja kuulutada oma selle aasta konkurentsitu lemmikreklaami, sest tõenäosus, et enne aasta lõppu veel midagi paremat tuleb, on imeväike.
Gea blogis on sellest juba juttu olnud.

Niisiis - Campari Red Passion.

Ma ei üritagi hakata seda reklaami asjalikult lahkama, sest see on nii puhas emotsioon ja deja vu kui veel saab olla!
Tegijad on tagumise aja filmimaailmast üles leidnud kire tumedama poole kõige ürgsema avalduse - Stanley Kubricku meistriteose Eyes Wide Shut.
Puhas kirg. Alasti seksuaalsus oma primaarsuses.
Ning sellele kõigele on täiesti süüdimatult veel vint peale keeratud shiftides omavahel reklaamitegelaste sood.
Pluss interjöör ja värvide valik.
Sinna juurde õõvastav-sugestiivne muusika ja tulemus on totally twisted! Täiesti tappev seksuaalsus!
Kusjuures - erinevalt paljudest teistest reklaamidest, kus seksuaalsust ära kasutatakse, on see kuradi maitsekalt tehtud.
Vaatan seda reklaami ikka ja jälle täiesti lummatult ja iga kord tunnen end kuhugi ära libisevat.
Töötab.
Väga iivel ; )

Sellel reklaamil on aga veel üks aspekt, mida olen siin blogis juba korra maininud ja mis koorus ilmekalt välja ka Gea blogist.
Gea kirjutas seal ekslikult, et tegemist on Martini reklaamiga.
Registreerisin ära, et a-ha, selge. Ja mul ei tekkinud hetkekski kahtlust, et see pole tegelikult Martini, kuigi sealt ei kõlanud vastu tuttavat martini-baby't ja Martini ulaka seksuaalsuse asemel serveeriti paari kraadi võtta kangemat kraami.
See on nimelt üks nendest reklaamidest, mille puhul mind huvitab ainult reklaam ise ja reklaamitav toode jääb täiesti tahaplaanile, sest minu jaoks on konkreetne klipp palju olulisem kui toode ise. See reklaam on lihtsalt niivõrd võimas ja sugestiivne, et toode kaob selle taha ära. Seda enam, et Martinit ma tegelikult üldse ei joo, Camparit - jah, aegajalt.
Hm, tegelikult - kui nüüd mõtlema hakata, siis haakub Martini magus maitse suurepäraselt oma reklaamide magus-vallatu tonaalsusega. Campari lisab sellele jõuliselt pikantse mõrkja tooni, mida paljud ehk ei ole valmis aktsepteerima.

Aga õhku jääb küsimus - kas toote seisukohalt on tegemist hea või halva reklaamiga, sest - nii mina kui ka Gea ei pannud reklaamitavat toodet üldse tähele.
Kas see on minusuguste reklaamiõgijate omapära?

Tele2 - Uka-uka, mina prii!

Vaadates Tele2'e reklaami Uka-uka mina prii! tundsin endas väikest eetikakolli kummitamas - järjekordne reklaam, milles on (ära) kasutatud lapsi.
Ma aktsepteerin täiesti neid mobiilioperaatorite reklaame, milles on kasutatud nii täiskasvanuid kui lapsi ehk siis tüüpilist perekonda eesmärgiga näidata, kuidas erinevad kõnepaketid pakuvad soodsat võimalust olla oma perega mobiilside vahendusel ühenduses. See on täiesti ok.
Konkreetselt selles reklaamis on aga mobiiltelefoni kui sellist eksponeeritud kui mänguasja, mis tekitab lastes ettekujutuse, et mobiiltelefon ei ole eelkõige mitte sidevahend vaid midagi, millega saab süüditamult lihtsalt mängida. Lastes, kes õpivadki läbi mängu ning aimavad järele täiskasvanute tegevusi, tekitab see loomulikult soovi reklaamis nähtut ise järgi proovida. Aga - selleks on ju ometigi vaja mobiili!
Mis järgneb, on see, et väiksed võsukesed nuiavad oma vanematelt, et nood neile mobiili ostaksid, sest muidu ei võta nende mobiilidega mängukaaslased neid enam mängu! Mitte kõik lapsevanemad ei saa seda endale aga lubada. Ja alati pole tegelikult ka otsest vajadust. Ilma mobiilita laps tunneb end aga teiste poolt äratõugatuna ning on lõpuks üdini solvunud oma vanemate peale, pidades neid oma tõrjutuse põhjuseks.
Sotsiaalne lõhe on juba niigi suur ja lapsed on selles suhtes eriti tundlikud. Miks siis peab ilma tungiva põhjuseta seda veelgi rõhutama?
Seda enam, et antud reklaamis on tegelikult laste kasutamine täiesti põhjendamatu - tegemist ei ole ei mingi laste- ega noortepaketiga.

Miks ekspluateerivad mobiilioperaatorid oma reklaamides nii palju lapsi?
Ideed otsas?

Peeter Sauter - kopiraiteri kibemagus leib?

Panin guugli otsingusse sõnapaari "halb reklaam" ja sattusin Peeter Sauteri kirjatüki peale.

Ka kopiraiter on kõigest inimene...

Bravocomi uus kõnepakett Supermobiil

Hinnasõda mobiilioperaatorite turul on käinud juba nii pikka aega, et ausalt öelda ei viitsi ammu enam kõikidesse uutesse pakkumistesse süveneda. Need on üle vallutanud suure osa telereklaamide ajast ja mõnikord tuleb üks mobiilireklaam teise otsa, nii et ei ammu on juba segamini, kes mida ja mis hinnaga pakub.

Bravocom'i uus Supermobiili kampaania äratas tähelepanu sõnumiga - 0-kroonine minutihind.

Kuna olen ise Zorro klient, hakkas see mind huvitama.
Selgus, et selleks, et kõneminut oleks tõesti 0 krooni, peaksin ma pidevalt jälgima, kui palju ma välja helistan ja kui palju mulle sisse helistatakse.
Hm. Minu jaoks on mobiiltelefon puhtakujuline tarbeese ja mul poleks 100 aastat aega sisse- ja välja helistatavate kõnede osakaalu jälgida:

"0-kroonine minutihind kehtib juhul, kui väljahelistatavate kõnede hulk kuus moodustab kuni 30 protsenti kõnede kogumahust ehk siis ligikaudu jääb kõnede suhteks 2 minutit sisse ja 1 välja. Juhul kui mõnel kuul ületab väljahelistamine seda suhet, jääb kõneminuti hinnaks 2,20 krooni, mis on üks turu soodsamaid."

Okei, see selleks. Ehk on tõesti inimesi, kes viitsivad seda jälgida.
Ja 2,20 minuti hind üks turu soodsamaid...I don't think so...

Aga mis mind selle kampaania juures häiris, on hoopis teine asi.
Bravocom on siiani ennast reklaaminud kui erinevalt teistest mobiilioperaatoritest täiesti läbipaistvaid ja ilma "konksudeta" kõnepakette pakkuv firma. Ja nii palju, kui nende eelmiste toodetega kursis olen, ongi see siiani enam-vähem niimoodi olnud. Nüüd on nad aga hakanud ajama sama poliitikat, mis teisedki.
Reklaamides pole kuskil mainitud lisatingimusi, mille alusel see 0-kroonine minutihind kehtib ja see lõhnab minu meelest eksitava reklaami järele:

"0-kroonine minutihind kõikidesse Eesti telefonivõrkudesse helistamisel kehtib kõigile, kes liituvad Supermobiiliga kuni 31. jaanuarini. Hiljem liitunutele kujuneb minutihinnaks 0,69 krooni."

Üheski reklaamis ei viidata aga sellele, et tegemist on uue toote lanseerimiskampaaniaga ning see pakkumine kehtib ainult teatud ajani.

Paar minu tuttavat olid juba konksu alla neelamas ja olid loomulikult väga pettunud, kui nende tekkinud õhina ämbritäie külma veega maha jahutasin.

Muu hulgas panin tähele, et Bravocom on ka oma firma stilistikat muutnud - oranži-sinise kombinatsioon logos on kadunud ning seda asendab agressiivne punane.
Mul puudub küll selle kohta hetkel info - kas nad on Vatson & Vatson'i teise reklaamiagentuuri vastu vahetanud?

Miks ma selle blogi tegin?

Me oleme kõik reklaamitarbijad, kas siis aktiivselt või passiivselt.
Me saame iga päev päris kopsaka doosi reklaame - linnas liikudes komistame praktiliselt igal sammul mõne piilari otsa, ühistranspordi peatused on neid täis, reklaamil ei ole ka selle vastu midagi, et temast on saanud prügikastikaunistus.
Ajalehtede esikaantel on päeva olulisim uudis võimalikult kokku pressitud, et teha ruumi reklaamile. Värsket Eesti Ekspressi kätte võttes tundub, et ma olen seda sama lehte eelmisel nädalal juba käes hoidnud, sest selle esiküljel on kolmandat nädalat järjest üks ja sama reklaam.
Õhtust filmi vaadates võib reklaamipauside ajal läbi lugeda pool jutukat või kogu elamine ära koristada.

Reklaame on võimalik erinevalt tarbida.
Väga suur osa meist väidab kindlasti, et ei lase oma ostuotsuseid reklaamidest mõjutada.
Mina ise kuulun ka tegelikult sellesse kontingenti, kuid nii või teisiti lähen aegajalt mõne reklaami õnge ja proovin ära, kas konkreetses reklaamis antud lubadusel on tõepõhi all. See on tegelikult ju täitsa loomulik, sest oleks ikka väga imelik, kui ükski reklaam ei suudaks meid panna vastavat toodet proovima.

Siiski liigitan ennast pigem nende reklaamiõgijate hulka, keda huvitab reklaam ise - idee, sõnum, eetilisus, kuidas/millega tarbija psühholoogiaga mängitakse, teostus.
Mõnda reklaami on lust ja rõõm vaadata, sest juba idee ja teostus on niivõrd fantastilised ja nauditavad, et tahad seda ikka ja uuesti näha. Kusjuures see toode ise ei pruugi mind ennast absoluutselt huvitada või siis ma ei ole tegelikult üldse selle reklaami sihtgrupp. Kahjuks on valdav osav nendest reklaamidest muidugi välismaist päritolu.

Teine osa reklaame panevad lihtsalt masendusest oigama ja hambaid kiristama.

Enamusel meist tekib reklaamidega seoses erinevaid mõtteid. Suurem osa neist jääbki vast lihtsalt enda sisse, osasid arutame sõprade-tuttavatega, osa leiab väljundi blogides ja kodulehekülgedel.
Eile tuli mul idee, et tekitaks endale eraldi blogi, kuhu oma tähelepanekud reklaamide kohta kokku korjata, et need ei jääks kuskile õhku rippuma. Siis tekkis mõte - aga äkki on veel teisigi, kes tahaksid ja viitsiksid oma reklaamielamusi teistega jagada, mitte ainult kommentaarides vaid ka ise mõni arutlus algatada? Miks ei võiks see kõik ühes kohas koos olla, selle asemel, et mööda blogosfääri ringi kolada ja juhuslikult neile teemadele sattuda?
Kui soovid seda blogi samadel eesmärkidel kasutada, saada mulle e-kiri ja astu lauda.

Kas see mõte tööle ka hakkab - pole õrna aimugi, aga teen otsa lahti ja vaatame, mis sellest asjast kasvama hakkab. Kui kellelgi on sellel teemal veel mõtteid või ettepanekuid, siis need on kõik teretulnud.

Siinkohal pean vajalikuks öelda, et ma ei pea ennast mingiks eriliseks reklaaminduse asjatundjaks ja kõik siin kirjapandu on täiesti tavalise reklaamiõgija tagasipeegeldus kohalikust reklaamimenüüst alates rämpstoidust lõpetades a la carte'iga.

Head isu!