Miks ma selle blogi tegin?

Me oleme kõik reklaamitarbijad, kas siis aktiivselt või passiivselt.
Me saame iga päev päris kopsaka doosi reklaame - linnas liikudes komistame praktiliselt igal sammul mõne piilari otsa, ühistranspordi peatused on neid täis, reklaamil ei ole ka selle vastu midagi, et temast on saanud prügikastikaunistus.
Ajalehtede esikaantel on päeva olulisim uudis võimalikult kokku pressitud, et teha ruumi reklaamile. Värsket Eesti Ekspressi kätte võttes tundub, et ma olen seda sama lehte eelmisel nädalal juba käes hoidnud, sest selle esiküljel on kolmandat nädalat järjest üks ja sama reklaam.
Õhtust filmi vaadates võib reklaamipauside ajal läbi lugeda pool jutukat või kogu elamine ära koristada.

Reklaame on võimalik erinevalt tarbida.
Väga suur osa meist väidab kindlasti, et ei lase oma ostuotsuseid reklaamidest mõjutada.
Mina ise kuulun ka tegelikult sellesse kontingenti, kuid nii või teisiti lähen aegajalt mõne reklaami õnge ja proovin ära, kas konkreetses reklaamis antud lubadusel on tõepõhi all. See on tegelikult ju täitsa loomulik, sest oleks ikka väga imelik, kui ükski reklaam ei suudaks meid panna vastavat toodet proovima.

Siiski liigitan ennast pigem nende reklaamiõgijate hulka, keda huvitab reklaam ise - idee, sõnum, eetilisus, kuidas/millega tarbija psühholoogiaga mängitakse, teostus.
Mõnda reklaami on lust ja rõõm vaadata, sest juba idee ja teostus on niivõrd fantastilised ja nauditavad, et tahad seda ikka ja uuesti näha. Kusjuures see toode ise ei pruugi mind ennast absoluutselt huvitada või siis ma ei ole tegelikult üldse selle reklaami sihtgrupp. Kahjuks on valdav osav nendest reklaamidest muidugi välismaist päritolu.

Teine osa reklaame panevad lihtsalt masendusest oigama ja hambaid kiristama.

Enamusel meist tekib reklaamidega seoses erinevaid mõtteid. Suurem osa neist jääbki vast lihtsalt enda sisse, osasid arutame sõprade-tuttavatega, osa leiab väljundi blogides ja kodulehekülgedel.
Eile tuli mul idee, et tekitaks endale eraldi blogi, kuhu oma tähelepanekud reklaamide kohta kokku korjata, et need ei jääks kuskile õhku rippuma. Siis tekkis mõte - aga äkki on veel teisigi, kes tahaksid ja viitsiksid oma reklaamielamusi teistega jagada, mitte ainult kommentaarides vaid ka ise mõni arutlus algatada? Miks ei võiks see kõik ühes kohas koos olla, selle asemel, et mööda blogosfääri ringi kolada ja juhuslikult neile teemadele sattuda?
Kui soovid seda blogi samadel eesmärkidel kasutada, saada mulle e-kiri ja astu lauda.

Kas see mõte tööle ka hakkab - pole õrna aimugi, aga teen otsa lahti ja vaatame, mis sellest asjast kasvama hakkab. Kui kellelgi on sellel teemal veel mõtteid või ettepanekuid, siis need on kõik teretulnud.

Siinkohal pean vajalikuks öelda, et ma ei pea ennast mingiks eriliseks reklaaminduse asjatundjaks ja kõik siin kirjapandu on täiesti tavalise reklaamiõgija tagasipeegeldus kohalikust reklaamimenüüst alates rämpstoidust lõpetades a la carte'iga.

Head isu!